kieli (subst.)
- 1. (subst.) giella
- 2. (suussa) (subst.) njuovčča
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
kieli lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- Kiel Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
-
- Kiel subst. erisnimi mon. nom.
- Kiel subst. erisnimi yks. gen.
- Kiel subst. erisnimi yks. nom.
- Kiel subst. erisnimi Sem/Geo mon. nom.
- Kiel subst. erisnimi Sem/Geo yks. gen.
- Kiel subst. erisnimi Sem/Geo yks. nom.
- kieli Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
-
- kieli subst. yks. nom.
- Kieli subst. erisnimi Sem/Human yks. nom.
- kieliä Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
-
- kieliä verbi akt. imprt. prs. kieltomuoto sg2.
- kieliä verbi akt. imprt. sg2.
- kieliä verbi akt. ind. prs. kieltomuoto
- kieliä verbi akt. ind. prt. sg3.