dekke (subst.)

dekke Oza buot hámiid teavsttain →
  • dekke subst. Neu flt. ubestemt
  • dekke subst. Neu ent. ubestemt

verb Imp
dekk
verb indikativ presens
dekker
verb indikativ preteritum
dekte
verb indikativ preteritum
dekket

dekke (verb)

  • (verb) gokčat
    Svarte skyer dekker fullstendig tinder og fjell.
    Čáhpes balvvat gokčet álfárot gáissáid ja váriid.
verb Imp
dekk
verb indikativ presens
dekker
verb indikativ preteritum
dekte
verb indikativ preteritum
dekket
dekke Oza buot hámiid teavsttain →
  • dekke verb infinitiv

Juoga ii doaimma?

Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.

dekke lea vejolaččat dán sáni hápmi:

dekke Oza buot hámiid teavsttain →
  • dekke subst. Neu flt. ubestemt
  • dekke subst. Neu ent. ubestemt
dekke Oza buot hámiid teavsttain →
  • dekke verb infinitiv