hus (subst.)
- 1. (subst.) dállu; (subst.) stohpu; (subst.) viessu; (subst.) visti
-
2.
(lite hus)
(subst.) visoš
- Bestemora mi bor i et lite hus i skogen.
- Mu áhkku orru unna visožis meahcis.
-
3.
(stort hus)
(subst.) gárdin
- Kongen ba gutten bli med til det store huset sitt.
- Gonagas siđai bártni vuolgit mielde iežas gárdimii.
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
hus lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- Hu Oza buot hámiid teavsttain →
-
- Hu subst. egennavn Clt
- hus Oza buot hámiid teavsttain →
-
- hus subst. Neu flt. ubestemt
- hus subst. Neu ent. ubestemt
- huse Oza buot hámiid teavsttain →
-
- huse verb Imp