verb Imp
kollider
verb indikativ presens
kolliderer
verb indikativ preteritum
kolliderte

kollidere (verb)

  • (verb) beaškkihit
    Berit måtte svinge bilen i grøfta for at bilene ikke skulle kollidere.
    Biret šattai bonjastit biilla doares beallái nu ahte biillat eai beašket oktii.
verb Imp
kollider
verb indikativ presens
kolliderer
verb indikativ preteritum
kolliderte
kollidere Oza buot hámiid teavsttain →
  • kollidere verb infinitiv

Juoga ii doaimma?

Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.

kollidere lea vejolaččat dán sáni hápmi:

kollidere Oza buot hámiid teavsttain →
  • kollidere verb infinitiv