verb Imp
konstituer
verb indikativ presens
konstituerer
verb indikativ preteritum
konstituerte

konstituere (verb)

  • (organisere, tre sammen) (verb) vuođđudit; (verb) konstitueret
  • (tilsette midlertidig) virgáibidjat gaskaáigásaččat
    Jeg var konstituert lærer fra januar og ut skoleåret.
    Mun ledjen gaskaáigásaččat virgáibiddjon oahpaheaddjin ođđajagemánus gitta dan skuvlajagi lohppii.
verb Imp
konstituer
verb indikativ presens
konstituerer
verb indikativ preteritum
konstituerte
konstituere Oza buot hámiid teavsttain →
  • konstituere verb infinitiv

Juoga ii doaimma?

Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.

konstituere lea vejolaččat dán sáni hápmi:

konstituere Oza buot hámiid teavsttain →
  • konstituere verb infinitiv