kunne (verb)
-
(ha anledning til)
(verb) sáhttit
- Der kan man spille biljard, danse og treffe andre ungdommer.
- Doppe sáhttá speallat biljárda, dánset ja deaivvadit eará nuoraiguin.
-
(ha evne eller kunnskap til)
(verb) máhttit
- Vi søker en person som kan samisk både skriftlig og muntlig.
- Ohcat olbmo gii máhttá sámegiela sihke čálalaččat ja njálmmálaččat.
-
(kunne utenat)
máhttit bajil
- Jeg kan diktet utenat.
- Divtta mun máhtán bajil.
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
kunne lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- kunne Oza buot hámiid teavsttain →
-
- kunne verb indikativ preteritum
- kunne verb infinitiv