verb Imp
lukt
verb indikativ presens
lukter
verb indikativ preteritum
luktet

lukte (verb)

  • (transitiv: å lukte noe) (verb) haksit
    Jeg lukter roser.
    Mun havssán ruvssuid.
  • (intransitivː noe lukter) (verb) haksot
    Dessuten luktet det en god lukt av brevet.
    Dasa lassin haksui reivves buorre hádja.
  • (intransitivː noe lukte stygt) (verb) háisut
    Disse skoene lukter.
    Dát skuovat háisot.
  • (med god luktesans) (adj.) njunnes
    Elgen hører og lukter godt.
    Sarvva lea belljes ja njunnes.
verb Imp
lukt
verb indikativ presens
lukter
verb indikativ preteritum
luktet
lukte Oza buot hámiid teavsttain →
  • lukte verb infinitiv

Juoga ii doaimma?

Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.

lukte lea vejolaččat dán sáni hápmi:

luke Oza buot hámiid teavsttain →
  • luke verb perf.partisipp Ex/V adj. Pos flt. Def
  • luke verb perf.partisipp Ex/V adj. Pos flt. ubestemt
  • luke verb perf.partisipp Ex/V adj. Pos ent. Def
  • luke verb indikativ preteritum
lukte Oza buot hámiid teavsttain →
  • lukte verb infinitiv