lukte (verb)
-
(transitiv: å lukte noe)
(verb) haksit
- Jeg lukter roser.
- Mun havssán ruvssuid.
-
(intransitivː noe lukter)
(verb) haksot
- Dessuten luktet det en god lukt av brevet.
- Dasa lassin haksui reivves buorre hádja.
-
(intransitivː noe lukte stygt)
(verb) háisut
- Disse skoene lukter.
- Dát skuovat háisot.
-
(med god luktesans)
(adj.) njunnes
- Elgen hører og lukter godt.
- Sarvva lea belljes ja njunnes.
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
lukte lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- luke Oza buot hámiid teavsttain →
-
- luke verb perf.partisipp Ex/V adj. Pos flt. Def
- luke verb perf.partisipp Ex/V adj. Pos flt. ubestemt
- luke verb perf.partisipp Ex/V adj. Pos ent. Def
- luke verb indikativ preteritum
- lukte Oza buot hámiid teavsttain →
-
- lukte verb infinitiv