plage (subst.)
plage (verb)
-
(mase på)
(verb) vuorjat
- Jeg ville ikke plage andre.
- In háliidan vuorjat earáid.
-
(verb) čavggahit
- Jenta orket ikke lengre å plage faren sin med vanskelige spørsmål.
- Nieida ii viššan šat čavggahit áhčis váttes gažaldagaiguin.
-
(bekymre)
(verb) váivvidit
- Hva plager deg?
- Mii du váivvida?
-
(tvinge)
(verb) vuortnuhit
- Máhtte plaget Máreha med den saka.
- Máhtte vuortnuhii Máreha dainna áššiin.
- (plage andre) (verb) bieguhit; (verb) givssidit
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
plage lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- plage Oza buot hámiid teavsttain →
-
- plage subst. Fem ent. ubestemt
- plage Oza buot hámiid teavsttain →
-
- plage verb infinitiv