presens (odne) preteritum (ikte)
1.p.ent. (mun) asttan asten
2.p.ent. (don) asttat astet
3.p.ent. (son) astá asttai
1.p.tot. (moai) aste asttaime
2.p.tot. (doai) astabeahtti asttaide
3.p.tot. (soai) astaba asttaiga
1.p.flt. (mii) astat asttaimet
2.p.flt. (dii) astabehtet asttaidet
3.p.flt. (sii) astet aste
presens nektingsform
(odne in) astta
preteritum nektingsform
(ikte in) astan
perf.partisipp
(lean) astan
imperativ 2.p.ent.
(til en) astta
imperativ 2.p.tot.
(til to) asti
imperativ 2.p.flt.
(til flere) astet
Eanet sojahanhámit →

astat (verb)

  • ha tid til
    Nappo nieida ii lean astan láittastuvvat.
    Altså hadde jenta ikke hatt tid til å vantrives.
presens (odne) preteritum (ikte)
1.p.ent. (mun) asttan asten
2.p.ent. (don) asttat astet
3.p.ent. (son) astá asttai
1.p.tot. (moai) aste asttaime
2.p.tot. (doai) astabeahtti asttaide
3.p.tot. (soai) astaba asttaiga
1.p.flt. (mii) astat asttaimet
2.p.flt. (dii) astabehtet asttaidet
3.p.flt. (sii) astet aste
presens nektingsform
(odne in) astta
preteritum nektingsform
(ikte in) astan
perf.partisipp
(lean) astan
imperativ 2.p.ent.
(til en) astta
imperativ 2.p.tot.
(til to) asti
imperativ 2.p.flt.
(til flere) astet
Eanet sojahanhámit →
astat Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
  • astat verb transitiv infinitiv
  • astat verb transitiv indikativ presens 1.p.flt.

Juoga ii doaimma?

Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.

astat lea vejolaččat dán sáni hápmi:

Asta Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
  • Asta subst. egennavn flt. nominativ
astadit Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
  • astadit verb transitiv imperativ nektingsform
  • astadit verb transitiv imperativ 2.p.ent.
  • astadit verb transitiv indikativ presens nektingsform
astat Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
  • astat verb transitiv infinitiv
  • astat verb transitiv indikativ presens 1.p.flt.