bággehallat lea vejolaččat dán sáni hápmi:
presens (odne) | preteritum (ikte) | |
---|---|---|
1.p.ent. | (mun) bággehalan | bággehallen |
2.p.ent. | (don) bággehalat | bággehallet |
3.p.ent. | (son) bággehallá | bággehalai |
1.p.tot. | (moai) bággehalle | bággehalaime |
2.p.tot. | (doai) bággehallabeahtti | bággehalaide |
3.p.tot. | (soai) bággehallaba | bággehalaiga |
1.p.flt. | (mii) bággehallat | bággehalaimet |
2.p.flt. | (dii) bággehallabehtet | bággehalaidet |
3.p.flt. | (sii) bággehallet | bággehalle |
- presens nektingsform
- (odne in) bággehala
- preteritum nektingsform
- (ikte in) bággehallan
- perf.partisipp
- (lean) bággehallan
- imperativ 2.p.ent.
- (til en) bággehala
- imperativ 2.p.tot.
- (til to) bággehalli
bággehallat (verb)
-
(verb) tvinges
- Sii bággehalle sirdit ealu eret iežaset dálveorohagas.
- De ble tvunget til å flytte reinflokken bort fra vinterbeitene sine.
presens (odne) | preteritum (ikte) | |
---|---|---|
1.p.ent. | (mun) bággehalan | bággehallen |
2.p.ent. | (don) bággehalat | bággehallet |
3.p.ent. | (son) bággehallá | bággehalai |
1.p.tot. | (moai) bággehalle | bággehalaime |
2.p.tot. | (doai) bággehallabeahtti | bággehalaide |
3.p.tot. | (soai) bággehallaba | bággehalaiga |
1.p.flt. | (mii) bággehallat | bággehalaimet |
2.p.flt. | (dii) bággehallabehtet | bággehalaidet |
3.p.flt. | (sii) bággehallet | bággehalle |
- presens nektingsform
- (odne in) bággehala
- preteritum nektingsform
- (ikte in) bággehallan
- perf.partisipp
- (lean) bággehallan
- imperativ 2.p.ent.
- (til en) bággehala
- imperativ 2.p.tot.
- (til to) bággehalli
- bággehallat Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- bággehallat verb intransitiv infinitiv
- bággehallat verb intransitiv indikativ presens 1.p.flt.
presens (odne) | preteritum (ikte) | |
---|---|---|
1.p.ent. | (mun) bággehalan | bággehallen |
2.p.ent. | (don) bággehalat | bággehallet |
3.p.ent. | (son) bággehallá | bággehalai |
1.p.tot. | (moai) bággehalle | bággehalaime |
2.p.tot. | (doai) bággehallabeahtti | bággehalaide |
3.p.tot. | (soai) bággehallaba | bággehalaiga |
1.p.flt. | (mii) bággehallat | bággehalaimet |
2.p.flt. | (dii) bággehallabehtet | bággehalaidet |
3.p.flt. | (sii) bággehallet | bággehalle |
- presens nektingsform
- (odne in) bággehala
- preteritum nektingsform
- (ikte in) bággehallan
- perf.partisipp
- (lean) bággehallan
- imperativ 2.p.ent.
- (til en) bággehala
- imperativ 2.p.tot.
- (til to) bággehalli
bággehallat (verb)
-
(verb) tvinges
- Son bággehalai fárret.
- Han blei tvunget til å flytte.
presens (odne) | preteritum (ikte) | |
---|---|---|
1.p.ent. | (mun) bággehalan | bággehallen |
2.p.ent. | (don) bággehalat | bággehallet |
3.p.ent. | (son) bággehallá | bággehalai |
1.p.tot. | (moai) bággehalle | bággehalaime |
2.p.tot. | (doai) bággehallabeahtti | bággehalaide |
3.p.tot. | (soai) bággehallaba | bággehalaiga |
1.p.flt. | (mii) bággehallat | bággehalaimet |
2.p.flt. | (dii) bággehallabehtet | bággehalaidet |
3.p.flt. | (sii) bággehallet | bággehalle |
- presens nektingsform
- (odne in) bággehala
- preteritum nektingsform
- (ikte in) bággehallan
- perf.partisipp
- (lean) bággehallan
- imperativ 2.p.ent.
- (til en) bággehala
- imperativ 2.p.tot.
- (til to) bággehalli
- bággehallat Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- bággehallat verb intransitiv infinitiv
- bággehallat verb intransitiv indikativ presens 1.p.flt.
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
bággehallat lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- bággehallat Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- bággehallat verb intransitiv infinitiv
- bággehallat verb intransitiv indikativ presens 1.p.flt.
- bággehit Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- bággehit verb transitiv
- bágget Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- bágget verb transitiv
- Der/alla
-
- avledning: -alla verb infinitiv
- avledning: -alla verb indikativ presens 1.p.flt.
- Der/h
-
- avledning: -h verb
- Der/halla
-
- avledning: -halla verb infinitiv
- avledning: -halla verb indikativ presens 1.p.flt.