bidjalit (verb)
-
(i hast eller en gang)
(verb) legge;
(verb) sette
- Son bidjalii reivve girjji sisa.
- Hun stakk brevet inn i boka.
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
bidjalit lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- bidjalit Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- bidjalit verb transitiv infinitiv
- bidjalit verb transitiv indikativ presens 1.p.flt.
- bidjalit verb transitiv indikativ presens 3.p.flt.
- bidjalit verb transitiv indikativ preteritum 2.p.ent.
- bidjat Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- bidjat verb transitiv
- Der/l
-
- avledning: -l verb infinitiv
- avledning: -l verb indikativ presens 1.p.flt.
- avledning: -l verb indikativ presens 3.p.flt.
- avledning: -l verb indikativ preteritum 2.p.ent.