dájuhit (verb)
-
(verb) narre;
(verb) lure;
(verb) finte
- Son lea čađat dájuhan du.
- Han har lurt deg hele tiden.
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
dájuhit lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- Der/h
-
- avledning: -h verb transitiv infinitiv
- avledning: -h verb transitiv indikativ presens 1.p.flt.
- avledning: -h verb transitiv indikativ presens 3.p.flt.
- avledning: -h verb transitiv indikativ preteritum 2.p.ent.
- dádjut Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- dádjut verb intransitiv
- dájuhit Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- dájuhit verb transitiv infinitiv
- dájuhit verb transitiv indikativ presens 1.p.flt.
- dájuhit verb transitiv indikativ presens 3.p.flt.
- dájuhit verb transitiv indikativ preteritum 2.p.ent.