huhttát (verb)
-
(verb) kure;
sitte sammenkrøket
- Njoammeleadni njuikestallá das miesttamáddaga lahka man vuolde su čivggat huhttájit.
- Haremora hopper opp der ved siden av buskestammen, som ungene hennes sitter sammenkrøpet under.
- Mii dasto livččii molssaeaktun? Huhttát ruovttus?
- Hva ville dermed være alternativet? Å kure hjemme?
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
huhttát lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- Der/d
-
- avledning: -d verb imperativ nektingsform
- avledning: -d verb imperativ 2.p.ent.
- avledning: -d verb indikativ presens nektingsform
- Der/h
-
- avledning: -h verb imperativ nektingsform
- avledning: -h verb imperativ 2.p.ent.
- avledning: -h verb indikativ presens nektingsform
- huhttát Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- huhttát verb intransitiv
- huhttát verb intransitiv infinitiv
- huhttát verb intransitiv indikativ presens 1.p.flt.
- huhttát verb intransitiv indikativ presens 2.p.ent.