presens (odne) preteritum (ikte)
1.p.ent. (mun) human hupmen
2.p.ent. (don) humat hupmet
3.p.ent. (son) hupmá humai
1.p.tot. (moai) hupme humaime
2.p.tot. (doai) hupmabeahtti humaide
3.p.tot. (soai) hupmaba humaiga
1.p.flt. (mii) hupmat humaimet
2.p.flt. (dii) hupmabehtet humaidet
3.p.flt. (sii) hupmet hupme
presens nektingsform
(odne in) huma
preteritum nektingsform
(ikte in) hupman
perf.partisipp
(lean) hupman
imperativ 2.p.ent.
(til en) huma
imperativ 2.p.tot.
(til to) hubmi
imperativ 2.p.flt.
(til flere) hubmet
(til flere) hupmet
Eanet sojahanhámit →

hupmat (verb)

  • (verb) snakke
    Human dutnje barggu birra.
    Jeg snakker til deg om arbeidet.
presens (odne) preteritum (ikte)
1.p.ent. (mun) human hupmen
2.p.ent. (don) humat hupmet
3.p.ent. (son) hupmá humai
1.p.tot. (moai) hupme humaime
2.p.tot. (doai) hupmabeahtti humaide
3.p.tot. (soai) hupmaba humaiga
1.p.flt. (mii) hupmat humaimet
2.p.flt. (dii) hupmabehtet humaidet
3.p.flt. (sii) hupmet hupme
presens nektingsform
(odne in) huma
preteritum nektingsform
(ikte in) hupman
perf.partisipp
(lean) hupman
imperativ 2.p.ent.
(til en) huma
imperativ 2.p.tot.
(til to) hubmi
imperativ 2.p.flt.
(til flere) hubmet
(til flere) hupmet
Eanet sojahanhámit →
hupmat Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
  • hupmat verb transitiv infinitiv
  • hupmat verb transitiv indikativ presens 1.p.flt.

Juoga ii doaimma?

Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.

hupmat lea vejolaččat dán sáni hápmi:

hupma Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
  • hupma subst. ent. nominativ poss. 2.p.ent.
hupmat Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
  • hupmat verb transitiv infinitiv
  • hupmat verb transitiv indikativ presens 1.p.flt.