Neahttadigisánit

hutkat lea vejolaččat dán sáni hápmi:



presens (odne) preteritum (ikte)
1.p.ent. (mun) hutkkan hutken
2.p.ent. (don) hutkkat hutket
3.p.ent. (son) hutká hutkkai
1.p.tot. (moai) hutke hutkkaime
2.p.tot. (doai) hutkabeahtti hutkkaide
3.p.tot. (soai) hutkaba hutkkaiga
1.p.flt. (mii) hutkat hutkkaimet
2.p.flt. (dii) hutkabehtet hutkkaidet
3.p.flt. (sii) hutket hutke
presens nektingsform
(odne in) hutkka
preteritum nektingsform
(ikte in) hutkan
perf.partisipp
(lean) hutkan
imperativ 2.p.ent.
(til en) hutkka
imperativ 2.p.tot.
(til to) hutki
imperativ 2.p.flt.
(til flere) hutket
Eanet sojahanhámit →

hutkat (verb)

  • finne på; dikte opp
presens (odne) preteritum (ikte)
1.p.ent. (mun) hutkkan hutken
2.p.ent. (don) hutkkat hutket
3.p.ent. (son) hutká hutkkai
1.p.tot. (moai) hutke hutkkaime
2.p.tot. (doai) hutkabeahtti hutkkaide
3.p.tot. (soai) hutkaba hutkkaiga
1.p.flt. (mii) hutkat hutkkaimet
2.p.flt. (dii) hutkabehtet hutkkaidet
3.p.flt. (sii) hutket hutke
presens nektingsform
(odne in) hutkka
preteritum nektingsform
(ikte in) hutkan
perf.partisipp
(lean) hutkan
imperativ 2.p.ent.
(til en) hutkka
imperativ 2.p.tot.
(til to) hutki
imperativ 2.p.flt.
(til flere) hutket
Eanet sojahanhámit →
hutkat Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
  • hutkat verb transitiv infinitiv
  • hutkat verb transitiv indikativ presens 1.p.flt.

Juoga ii doaimma?

Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.

Váldde oktavuođa

Váldde oktavuođa

hutkat lea vejolaččat dán sáni hápmi:

hutkat Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
  • hutkat verb transitiv infinitiv
  • hutkat verb transitiv indikativ presens 1.p.flt.