presens (odne) preteritum (ikte)
1.p.ent. lihkkasan lihkkasin
2.p.ent. lihkkasat lihkkasit
3.p.ent. lihkkasa lihkkasii
1.p.tot. lihkkasetne lihkkaseimme
2.p.tot. lihkkaseahppi lihkkaseidde
3.p.tot. lihkkaseaba lihkkaseigga
1.p.flt. lihkkasat
lihkkasit
lihkkaseimmet
2.p.flt. lihkkasehpet lihkkaseiddet
3.p.flt. lihkkasit lihkkasedje
presens nektingsform
lihkkas
preteritum nektingsform
lihkkasan
perf.partisipp
lihkkasan
Eanet sojahanhámit →

lihkkasit (verb)

  • (begynne å bevege seg) bevege seg
    Bohccot lihkkasedje skohteriid guvlui.
    Reinsdyrene begynte å bevege seg mot skuterne.
    Viessu ii lihkkasan, danne go dat lei bures huksejuvvon.
    Huset beveget seg ikke, fordi det var godt bygd.
presens (odne) preteritum (ikte)
1.p.ent. lihkkasan lihkkasin
2.p.ent. lihkkasat lihkkasit
3.p.ent. lihkkasa lihkkasii
1.p.tot. lihkkasetne lihkkaseimme
2.p.tot. lihkkaseahppi lihkkaseidde
3.p.tot. lihkkaseaba lihkkaseigga
1.p.flt. lihkkasat
lihkkasit
lihkkaseimmet
2.p.flt. lihkkasehpet lihkkaseiddet
3.p.flt. lihkkasit lihkkasedje
presens nektingsform
lihkkas
preteritum nektingsform
lihkkasan
perf.partisipp
lihkkasan
Eanet sojahanhámit →
lihkkasit Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
  • lihkkasit verb intransitiv infinitiv
  • lihkkasit verb intransitiv indikativ presens 1.p.flt.
  • lihkkasit verb intransitiv indikativ presens 3.p.flt.
  • lihkkasit verb intransitiv indikativ preteritum 2.p.ent.

Juoga ii doaimma?

Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.

lihkkasit lea vejolaččat dán sáni hápmi:

lihkkasit Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
  • lihkkasit verb intransitiv infinitiv
  • lihkkasit verb intransitiv indikativ presens 1.p.flt.
  • lihkkasit verb intransitiv indikativ presens 3.p.flt.
  • lihkkasit verb intransitiv indikativ preteritum 2.p.ent.