lihkkasit lea vejolaččat dán sáni hápmi:
presens (odne) | preteritum (ikte) | |
---|---|---|
1.p.ent. | lihkkasan | lihkkasin |
2.p.ent. | lihkkasat | lihkkasit |
3.p.ent. | lihkkasa | lihkkasii |
1.p.tot. | lihkkasetne | lihkkaseimme |
2.p.tot. | lihkkaseahppi | lihkkaseidde |
3.p.tot. | lihkkaseaba | lihkkaseigga |
1.p.flt. | lihkkasat lihkkasit |
lihkkaseimmet |
2.p.flt. | lihkkasehpet | lihkkaseiddet |
3.p.flt. | lihkkasit | lihkkasedje |
- presens nektingsform
- lihkkas
- preteritum nektingsform
- lihkkasan
- perf.partisipp
- lihkkasan
lihkkasit (verb)
-
(begynne å bevege seg)
bevege seg
- Bohccot lihkkasedje skohteriid guvlui.
- Reinsdyrene begynte å bevege seg mot skuterne.
- Viessu ii lihkkasan, danne go dat lei bures huksejuvvon.
- Huset beveget seg ikke, fordi det var godt bygd.
presens (odne) | preteritum (ikte) | |
---|---|---|
1.p.ent. | lihkkasan | lihkkasin |
2.p.ent. | lihkkasat | lihkkasit |
3.p.ent. | lihkkasa | lihkkasii |
1.p.tot. | lihkkasetne | lihkkaseimme |
2.p.tot. | lihkkaseahppi | lihkkaseidde |
3.p.tot. | lihkkaseaba | lihkkaseigga |
1.p.flt. | lihkkasat lihkkasit |
lihkkaseimmet |
2.p.flt. | lihkkasehpet | lihkkaseiddet |
3.p.flt. | lihkkasit | lihkkasedje |
- presens nektingsform
- lihkkas
- preteritum nektingsform
- lihkkasan
- perf.partisipp
- lihkkasan
- lihkkasit Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- lihkkasit verb intransitiv infinitiv
- lihkkasit verb intransitiv indikativ presens 1.p.flt.
- lihkkasit verb intransitiv indikativ presens 3.p.flt.
- lihkkasit verb intransitiv indikativ preteritum 2.p.ent.
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
lihkkasit lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- lihkkasit Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- lihkkasit verb intransitiv infinitiv
- lihkkasit verb intransitiv indikativ presens 1.p.flt.
- lihkkasit verb intransitiv indikativ presens 3.p.flt.
- lihkkasit verb intransitiv indikativ preteritum 2.p.ent.