ávkkuhit lea vejolaččat dán sáni hápmi:
| presente (odne) | pretérito (ikte) | kondisjonalis |
|---|---|---|
| ávkkuhan | ávkkuhin | ávkkuhivččen |
| ávkkuhat | ávkkuhit | ávkkuhivččet |
| ávkkuha | ávkkuhii | ávkkuhivččii |
| ávkkuhetne | ávkkuheimme | ávkkuhivččiime |
| ávkkuheahppi | ávkkuheidde | ávkkuhivččiide |
| ávkkuheaba | ávkkuheigga | ávkkuhivččiiga |
|
ávkkuhat
ávkkuhit |
ávkkuheimmet | ávkkuhivččiimet |
| ávkkuhehpet | ávkkuheiddet | ávkkuhivččiidet |
| ávkkuhit | ávkkuhedje | ávkkuhivčče |
- presente negación
- ávkkut
- pretérito negación
- ávkkuhan
- kondisjonalis negación
- ávkkuhivčče
- perf.participio
- ávkkuhan
- imperativo segunda persona singular
- ávkkut
- imperativo segunda persona dual
- ávkkuheahkki
- imperativo segunda persona plural
- ávkkuhehket
ávkkuhit (verb)
- 1. (VLc) ser útil (IV, + Ill)
- 2. (VLc) ser provechoso (IV, + Ill)
-
3.
(VLc) ser de utilidad
(IV, + Ill)
- Dihtor ávkkuha ollu munnje.
- El ordenador me es de gran utilidad.
- 4. (VLc) ser de provecho (IV, + Ill)
| presente (odne) | pretérito (ikte) | kondisjonalis |
|---|---|---|
| ávkkuhan | ávkkuhin | ávkkuhivččen |
| ávkkuhat | ávkkuhit | ávkkuhivččet |
| ávkkuha | ávkkuhii | ávkkuhivččii |
| ávkkuhetne | ávkkuheimme | ávkkuhivččiime |
| ávkkuheahppi | ávkkuheidde | ávkkuhivččiide |
| ávkkuheaba | ávkkuheigga | ávkkuhivččiiga |
|
ávkkuhat
ávkkuhit |
ávkkuheimmet | ávkkuhivččiimet |
| ávkkuhehpet | ávkkuheiddet | ávkkuhivččiidet |
| ávkkuhit | ávkkuhedje | ávkkuhivčče |
- presente negación
- ávkkut
- pretérito negación
- ávkkuhan
- kondisjonalis negación
- ávkkuhivčče
- perf.participio
- ávkkuhan
- imperativo segunda persona singular
- ávkkut
- imperativo segunda persona dual
- ávkkuheahkki
- imperativo segunda persona plural
- ávkkuhehket
- ávkkuhit Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
-
- ávkkuhit verb intransitiv infinitivo
- ávkkuhit verb intransitiv indicativo presente primera persona plural
- ávkkuhit verb intransitiv indicativo presente tercera persona plural
- ávkkuhit verb intransitiv indicativo pretérito segunda persona singular
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
ávkkuhit lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- ávkkuhit Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
-
- ávkkuhit verb intransitiv infinitivo
- ávkkuhit verb intransitiv indicativo presente primera persona plural
- ávkkuhit verb intransitiv indicativo presente tercera persona plural
- ávkkuhit verb intransitiv indicativo pretérito segunda persona singular
Davvisámegiella
Norsk
Suomi
English