attestit lea vejolaččat dán sáni hápmi:
| presente (odne) | pretérito (ikte) | kondisjonalis |
|---|---|---|
| attestan | attestin | attestivččen |
| attestat | attestit | attestivččet |
| attesta | attestii | attestivččii |
| attestetne | attesteimme | attestivččiime |
| attesteahppi | attesteidde | attestivččiide |
| attesteaba | attesteigga | attestivččiiga |
|
attestat
attestit |
attesteimmet | attestivččiimet |
| attestehpet | attesteiddet | attestivččiidet |
| attestit | attestedje | attestivčče |
- presente negación
- attes
- pretérito negación
- attestan
- kondisjonalis negación
- attestivčče
- perf.participio
- attestan
- imperativo segunda persona singular
- attes
- imperativo segunda persona dual
- attesteahkki
- imperativo segunda persona plural
- attestehket
attestit (verb)
-
1.
(Un poco, en pequeña cantidad)
(verb) dar
(TV)
- Almmái attestii muhtun čalmmehis albmái ruđa.
- El hombre dio al ciego un poco de dinero.
- Sáhtát go don attestit munnje sálttiid?
- ¿Me das un poco de sal?
-
2.
(verb) reprender
(TV)
- Go bárdni ii doahttalan, de áhčči su attestii bealji vuollái.
- Como el chaval no obedeció, su padre le reprendió dándole en la oreja.
| presente (odne) | pretérito (ikte) | kondisjonalis |
|---|---|---|
| attestan | attestin | attestivččen |
| attestat | attestit | attestivččet |
| attesta | attestii | attestivččii |
| attestetne | attesteimme | attestivččiime |
| attesteahppi | attesteidde | attestivččiide |
| attesteaba | attesteigga | attestivččiiga |
|
attestat
attestit |
attesteimmet | attestivččiimet |
| attestehpet | attesteiddet | attestivččiidet |
| attestit | attestedje | attestivčče |
- presente negación
- attes
- pretérito negación
- attestan
- kondisjonalis negación
- attestivčče
- perf.participio
- attestan
- imperativo segunda persona singular
- attes
- imperativo segunda persona dual
- attesteahkki
- imperativo segunda persona plural
- attestehket
- attestit Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
-
- attestit verb transitiv infinitivo
- attestit verb transitiv indicativo presente primera persona plural
- attestit verb transitiv indicativo presente tercera persona plural
- attestit verb transitiv indicativo pretérito segunda persona singular
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
attestit lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- addit Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
-
- addit verb transitiv
- attestit Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
-
- attestit verb transitiv infinitivo
- attestit verb transitiv indicativo presente primera persona plural
- attestit verb transitiv indicativo presente tercera persona plural
- attestit verb transitiv indicativo pretérito segunda persona singular
- Der/st Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
-
- litt/fort verb infinitivo
- litt/fort verb indicativo presente primera persona plural
- litt/fort verb indicativo presente tercera persona plural
- litt/fort verb indicativo pretérito segunda persona singular
Davvisámegiella
Norsk
Suomi
English