presente (odne) pretérito (ikte) kondisjonalis
máhtán máhtten máhtálin
máhtášin
máhtát máhttet máhtálit
máhtášit
máhttá máhtii máhtálii
máhtášii
máhtte máhtiime máhtáleimme
máhtášeimme
máhttibeahtti máhtiide máhtáleidde
máhtášeidde
máhttiba máhtiiga máhtáleigga
máhtášeigga
máhttit máhtiimet máhtáleimmet
máhtášeimmet
máhttibehtet máhtiidet máhtáleiddet
máhtášeiddet
máhttet máhtte máhtáledje
máhtášedje
presente negación
máhte
pretérito negación
máhttán
kondisjonalis negación
máhtále
máhtáše
perf.participio
máhttán
imperativo segunda persona singular
máhte
imperativo segunda persona dual
máhtti
imperativo segunda persona plural
máhttet
Eanet sojahanhámit →

máhttit (verb)

  • 1. (Con el sentido de tener una competencia adquirida de modo permanente) (verb) poder (TV, Geahča/Ver: sáhttit)
    Go sus leat gieđat, de son máhttá bargat.
    Puede trabajar, puesto que tiene manos.
  • 2. (verb) saber (TV)
  • 3. (Un idioma) (verb) hablar (TV)
    Javier máhttá hui bures sámigiela.
    Javier habla Sami muy bien.
presente (odne) pretérito (ikte) kondisjonalis
máhtán máhtten máhtálin
máhtášin
máhtát máhttet máhtálit
máhtášit
máhttá máhtii máhtálii
máhtášii
máhtte máhtiime máhtáleimme
máhtášeimme
máhttibeahtti máhtiide máhtáleidde
máhtášeidde
máhttiba máhtiiga máhtáleigga
máhtášeigga
máhttit máhtiimet máhtáleimmet
máhtášeimmet
máhttibehtet máhtiidet máhtáleiddet
máhtášeiddet
máhttet máhtte máhtáledje
máhtášedje
presente negación
máhte
pretérito negación
máhttán
kondisjonalis negación
máhtále
máhtáše
perf.participio
máhttán
imperativo segunda persona singular
máhte
imperativo segunda persona dual
máhtti
imperativo segunda persona plural
máhttet
Eanet sojahanhámit →
máhttit Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
  • máhttit verb transitiv infinitivo
  • máhttit verb transitiv indicativo presente primera persona plural

Juoga ii doaimma?

Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.

máhttit lea vejolaččat dán sáni hápmi:

máhttit Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
  • máhttit verb transitiv infinitivo
  • máhttit verb transitiv indicativo presente primera persona plural