máhttit lea vejolaččat dán sáni hápmi:
| presente (odne) | pretérito (ikte) | kondisjonalis |
|---|---|---|
| máhtán | máhtten |
máhtálin
máhtášin |
| máhtát | máhttet |
máhtálit
máhtášit |
| máhttá | máhtii |
máhtálii
máhtášii |
| máhtte | máhtiime |
máhtáleimme
máhtášeimme |
| máhttibeahtti | máhtiide |
máhtáleidde
máhtášeidde |
| máhttiba | máhtiiga |
máhtáleigga
máhtášeigga |
| máhttit | máhtiimet |
máhtáleimmet
máhtášeimmet |
| máhttibehtet | máhtiidet |
máhtáleiddet
máhtášeiddet |
| máhttet | máhtte |
máhtáledje
máhtášedje |
- presente negación
- máhte
- pretérito negación
- máhttán
- kondisjonalis negación
- máhtále
máhtáše - perf.participio
- máhttán
- imperativo segunda persona singular
- máhte
- imperativo segunda persona dual
- máhtti
- imperativo segunda persona plural
- máhttet
máhttit (verb)
-
1.
(Con el sentido de tener una competencia adquirida de modo permanente)
(verb) poder
(TV, Geahča/Ver: sáhttit)
- Go sus leat gieđat, de son máhttá bargat.
- Puede trabajar, puesto que tiene manos.
- 2. (verb) saber (TV)
-
3.
(Un idioma)
(verb) hablar
(TV)
- Javier máhttá hui bures sámigiela.
- Javier habla Sami muy bien.
| presente (odne) | pretérito (ikte) | kondisjonalis |
|---|---|---|
| máhtán | máhtten |
máhtálin
máhtášin |
| máhtát | máhttet |
máhtálit
máhtášit |
| máhttá | máhtii |
máhtálii
máhtášii |
| máhtte | máhtiime |
máhtáleimme
máhtášeimme |
| máhttibeahtti | máhtiide |
máhtáleidde
máhtášeidde |
| máhttiba | máhtiiga |
máhtáleigga
máhtášeigga |
| máhttit | máhtiimet |
máhtáleimmet
máhtášeimmet |
| máhttibehtet | máhtiidet |
máhtáleiddet
máhtášeiddet |
| máhttet | máhtte |
máhtáledje
máhtášedje |
- presente negación
- máhte
- pretérito negación
- máhttán
- kondisjonalis negación
- máhtále
máhtáše - perf.participio
- máhttán
- imperativo segunda persona singular
- máhte
- imperativo segunda persona dual
- máhtti
- imperativo segunda persona plural
- máhttet
- máhttit Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
-
- máhttit verb transitiv infinitivo
- máhttit verb transitiv indicativo presente primera persona plural
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
máhttit lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- máhttit Sátnehistorjá → (Ii gávdno teakstakorpus dán gillii)
-
- máhttit verb transitiv infinitivo
- máhttit verb transitiv indicativo presente primera persona plural
Davvisámegiella
Norsk
Suomi
English