goargŋut (verb)
-
(verb) klatre
- Dál leige mu vuorru fas goargŋut bajimussii.
- Nå var det igjen min tur å klatre helt øverst.
- (verb) stige
- stake elvebåt
Juoga ii doaimma?
Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.
goargŋut lea vejolaččat dán sáni hápmi:
- Der/NomAg
-
- avledet handlernomen subst. flt. nominativ
- goargŋu Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- goargŋu subst. handlernomen flt. nominativ
- goargŋut Sátnehistorjá → Oza buot hámiid teavsttain →
-
- goargŋut verb intransitiv infinitiv
- goargŋut verb intransitiv
- goargŋut verb intransitiv imperativ 1.p.flt.
- goargŋut verb intransitiv indikativ presens 1.p.flt.